Conference in Tartu: Deictics

[Johanna Laakso]

Dear All,

from Toomas Help, I received the following call for papers, originally sent
by Daniele Monticelli, with the request to "distribute this everywhere". The
centre for French philology at the Department of Germanic and Romance
philology of the University of Tartu, together with the Department of
General Linguistics and the Robert Schuman Centre for French Studies will
organize a conference on deictics in Tartu, 19-20 November this year. The
text forwarded below is in Estonian; for the original call in French (and
for further information as well) please contact Daniele Monticelli
(monticelli at hot.ee) who has also promised that "an English version should
come into being one of these days".

Best,
Johanna
--
Univ.-Prof. Dr. Johanna Laakso
Institut für Finno-Ugristik der Universität Wien
Universitätscampus AAKH, Spitalg. 2-4 Hof 7, A-1090 Wien
Tel. +43 1 4277 43009 | Fax +43 1 4277 9430
johanna.laakso at univie.ac.at | http://homepage.univie.ac.at/Johanna.Laakso/
----

Tartu Ülikooli

germaani-romaani filoloogia osakonna prantsuse filoloogia sektsioon

 ja üldkeeleteaduse õppetool,

eesti ja romaani keelte kontrastiivlingvistika töörühm

ning

Robert Schumani prantsuse uuringute keskus korraldavad:



19. – 20. NOVEMBRIL 2004

TARTUS

KONVERENTSI



DEIKSIS:

 LAUSUNGIST LAUSUMISENI JA VASTUPIDI





ETTEPANEKUD ETTEKANNETEKS ESITADA HILJEMALT

27. SEPTEMBRIKS  2004.

Ettepanek koosneb ettekande pealkirjast ja lühikesest (150-200 sõna)
sisukokkuvõttest.

Ettekandeid võib pidada eesti, inglise või prantsuse keeles.

Saata palume ettepanekud elektronposti aadressile: monticelli at hot.ee

Info konverentsi kohta: anutre at ut.ee



KONVERENTSI TUTVUSTUS:

Konverentsi idee kasvas välja aruteludest ühe aasta jooksul peetud
seminarides, mille ühiseks teemaks oli deiksis. Kõige üllatavamaks ja
huvitavamaks osutusid selle arutelu käigus deiksise mõiste definitsiooni ja
piiritlemisega seotud küsimused.



Deitktilisteks peetakse keeleteaduses väljendeid, mille kasutus ja
interpreteerimine sõltuvad täielikult lausumissituatsiooni koordinaatidest:
isik -mina-, ruum -siin-, ja aeg -praegu-. Sellest definitsioonist lähtudes
võib aga arendada kahte erinevat uurimisprogrammi: 1) piirduda teatud sõnade
hulga, nn deiktikute tähenduse ja kasutamise analüüsiga; või 2) mõista
deiksist laiema nähtusena, mis maksimaalsel juhul võib hõlmata kogu keelt.
Veendumaks, et deiksis on tõepoolest palju üldisem nähtus kui deiktikud,
piisab sellest, kui mõelda järgmistele tõikadele:

Entsüklopeedia-artiklis deiktikutele teatavasti kohta ei ole, samas võib
artikli interpreteerimisel siiski oluliseks osutuda seos
lausumissituatsiooniga: autor, tema aja teadmised ja kultuur. Kõige
kanoonilisemas deiktilises situatsioonis, interaktiivses vestluses pole
teisalt aga deiktikute kasutamine tihtipeale vajalik, nende kasutamine on
sageli pigem markeeritud:

Vihma sajab. (markeerimata) VS Siin praegu sajab vihma (markeeritud).

Meie konverentsi eesmärk on kajastada mõlemasse võimalikku uurimisprogrammi
kuuluvaid uuringuid, kaasates seejuures erinevate distsipliinide vaatepunkte
deiksisele. Konverentsi idee on seega ennekõike arendada
interdistsiplinaarset mõttevahetust.



VÕIMALIKUD TEEMA-ARENDUSED VALDKONNITI :

Lingvistikas domineerivad mõistagi pigem esimese uurimisprogrammi uuringud.
Siin võiksid tähelepanekud puudutada järgmisi küsimusi:
- deiksise avaldumisvormid, nende omavahelised suhted ja liigitamine;
- deiktikud ja nende kasutamine erinevates keeltes: kontrastiivne
lähenemine;
- deiksis ja anafoor.
Uurimused võivad seega lähtuda nii referendist (ruumi- ja ajasuhted) kui ka
etteantud keelemärkidest (ühes või teises keeles kasutatavad deiktikud), aga
samuti tekstuaalsest kontekstist või mõnest muust aspektist (nt. deiktikute
endi kõlaga seotud tähendus, suulise kõne eripära, nn paralingvistilised
nähtused nagu žestid, mis iseenesest on kõige  „puhtamad“ deiktikud jne).



Kirjandusteoorias on teksti analüüsis olulised mõisted vaatepunkt ja
fokuseerimine. Deiksis ja vaatepunkt tunduvad aga olevat tihedalt seotud
probleemid. Ühelt poolt mängivad deiktikud tähtsat rolli tekstuaalse
vaatepunkti konstrueerimises, teiselt poolt loob aga vaatepunkt raamid
(situatsiooni), tänu millele on võimalik teatud teksti deiktikuid
interpreteerida.



Teise, "laiendatud deikise" uurimisprogrammi raames on väga intrigeeriv
küsimus, mis on seotud deiksise ulatusega: kas on võimalik eristada keele
kahte mõõdet, meie terminites deiktiline ja mitte-deiktiline, ning kui
oluline on see vahe keele olemuse mõistmiseks? Siin nähtuvad lingvistilise
analüüsi kokkupuuted teiste distsipliinidega: semiootika, psühholoogia,
filosoofia…



Semiootikas võib leida sarnase küsimuse A. J. Greimase mõistepaari embrayage
ja débrayage käsitluses. Débrayage on mehhanism, mille kaudu lausumissubjekt
projitseerib lausungisse mitte-mina (tema), mitte-siin (mujal) ja
mitte-praegu (teisel ajal) kategooriad, mis loovad lausumissituatsioonist
mina-siin-praegu sõltumatu ruumi. Greimase teooria raames on débrayage
oluline operatsioon, tänu millele avaneb intersubjektiivne keeleruum.
Embrayage toob kõne tagasi kõneleja isikule ja deiktilistele kategooriatele
mina-siin-praegu. Tema eelneb nii alati mina-le ja on inimkeele olulisim
omadus. Kas deiksis ja keele egotsentrism, mis tundus nii ulatuslik ja
põhjapanev, on seega vaid sekundaarne nähtus?



Débrayage’i primaarsust tunduvad toetavat ka psühholingvistilised
tähelepanekud, mis näitavad, et keele omandamisel alustab laps tõepoolest
alati tema-st, et jõuda alles hiljem mina-ni. Meie küsimuse seisukohast
osutub väga huvitavaks ka psühholoogias arendatud episoodilise ja
semantilise mälu eristamine. Kui semantiline mälu on seotud teadmistega,
mida võib võrrelda entsüklopeedia-artiklitega, kutsub episoodiline mälu
esile pigem isiku positsiooni kogetud situatsioonis, meie terminites oleks
see mälutüüp deiktiline. Episoodilisele mälule omane võime rännata ajas (ja
ruumis) tuletab aga meelde kirjandusteaduses tuntud vaatepunktinihet ja
tundub kaasavat ka embrayage´i operatsiooni. Alliku ja Tulvingu arvates on
just see keele arenguga seotud võime kõige olulisem inimomadus.



Filosoofias on meie küsimus olnud läbi aja seotud aruteluga väljendite
tähenduse üle. C. S. Peirce eristas indekseid eraldiseisva märkide liigina
ja paigutas nende hulka ka tüüpilised deiktikud, nagu näiteks see ja teised
keelelised väljendid, millega kaasneb osutav žest. Analüütilise filosoofia
traditsioonis eristatakse nn indeksikaale teistest keelemärkidest (Peirce’i
sümbolid), sest need osutavat justkui "vahetult", ainult
lausumissituatsioonis. Keeles oleks seega kaks osutamisviisi vastavalt
sellele, kas on tegemist indeksikaalide või kirjeldava sisuga väljenditega.
Kui indeksikaalid ehk deiktikud on aga sisutühjad, mis on siis nende
tähendus? Kas nende uurimisel on koht ka semantikas või ainult pragmaatikas?




--
ura-list at helsinki.fi - list for Uralic linguistics and related disciplines
to (un)subscribe, send majordomo at helsinki.fi a message:
(un)subscribe ura-list my.own at email.address
Mirror archive: http://listserv.linguistlist.org/archives/ura-list.html